Analüüsid.

Käisin verd andmas ja süda on siiani paha. Kunagi pole mul 6 topsi verd võetud, kolm esimenst oli üsna kerge, kolm viimast oli aga selline tunne, et seda verd imetakse välja. Üldjuhul ei ole ma nõrk ja vere nägemine pole hirmus, kuid täna oli. Hea, et mul oli kaasa võetud banaan ja sain selle kohe põske pista, kui olin palatist väljunud. Ma ei tea, mida see banaan mulle andis, aga tundsin, et banaan ei lase mul minestada. Hea banaan. Maailma parim banaan.

Niisiis...9nädalat - kõigest. Arvasin rohkem. 21.mai ja suvi tuleb ikka päikese käes ja pruun jume ei kao kusagile. Õnneks. Vähemalt on suveks kärbseke käes ja saab käru puude alla varju lükata ja mina samal ajal päikest võtta ja õlut juua. Oo, milline chill.

Miks üldse kirjutan täna oma blogisse üle pika aja? Põhjus selles, et lugesin oma õe blogi, kes pakkis oma asjad, jättis oma mega hea töö, oma kiftid sõbrad, andis ära armsa korteri - Kõik Jumala tahte pärast. Vähemalt tema arvab nii. Arvab, et kui jumalat ei oleks, siis poleks tema ka läinud Inglismaale, tegema tööd põhimõtteliselt jällegi vabatahtlikuna. On see hea või on halb, keegi ei tea seda. Kuid, minul on üks suur uudishimu või õigemini olen mina teisel arvamusel. Tema põhjendab oma minekut sellege, et jumal pani talle selle südamesse, mina põhjendaksin seda hoopis sellega, et tänapäeva noored ei leia endas rahu. Mida me otsime? Mis on meil puudu? Mina ka mõtlen, et pakin asjad ja lähen Inglismaale. Kus ma nüüd lähen, kui kõht kasvab? Ometi on mul mingi rahutus, mis ei lase mul olla õnnelik. Kord teen üht, kord teist. Olen rõõmus ja õnnelik, peagi väsin ära ja tahan jälle midagi uut. Kas ei ole mu õel samuti? Terve kuu on räägitud raamatust Eat,pray, love, samuti jookseb kinodes film. Kas ei ole see mitte sama sisuga nagu meie elud? Aga milleks sellist filmi vaadata, sellist raamatut lugeda. See julgutab rutiinist välja tulema. Aga milleks? Korraks on hea, mõne aasta pärast oled samas kohas. Jälle ei meeldi. Inimesed tahavad, tahavad tahavad - harjunud saama, harjunud olema üks, teinekord teine, harjunud olema koos inimesega, aga samas meeldib vabadus. Vabadus minna, vabadus olla, vabadus olla sõltumatu. Kui nii käitume, peame teadma, et sureme ka üksi.
Minule öeldakse, et mina olen otsingu teel ja jõuan ikka Jumala juurde. Minu õde elab koos Jumalaga, mida tema otsib?


veider....

Tahaks ropendada!

Eile hommikul olin nii rõõmus. Kõik kuidagi sujus. Jalutasin Kristiinesse maailma parima, ilusama mehega. Mul oli nii hea tunne. Sain aru, hoolimata meie suhte keerukusest on endiselt hea! Isegi, kui peaksime jääma sõpradeks. Ma küll ei taha sedasi mõelda, aga endiselt arvan, et küll aeg annab selgitust. Hetkel on sedasi parem! Tema läks tööle, mina poodi. Kelly jõudis ka vahepeal ühineda. Rannariided olid ka kotis. Sellest pidi tulema väga tore reede...

Viru keskuses ostsime R-kioskist õlut, et rannas oleks chill. Pidin sulas maksma eile ka korteri üüri, mis tähendas, et mu rahakotis oli lisaks dokumentidele ja minu igapäevasele rahale ka veel üüriraha. Kokku umbes 5500 krooni. Pirital saiakesi ostma hakates avastasin, et olen langenud varguse ohvriks. Minu rahakott oli läinud. Ausalt ei ole ma siiani sellest aru saanud, kuidas see juhtus. Ja kui väga aus olla, siis ma ei ole sellest veel üle saanud. Väga väga vedas sellel vargal! Palju õnne!

Suvi!

Palju päikest, palju palavust!

Ma ei kurda üldse, et liiga palav on, sest seda me ju kõik ootasime. Oli tore külm talv ja nüüd hea soe suvi. Alati olen suvel pruun ja pole päikese eest peitu pugenud. Esimest korda elus ma seda aga teen. Kas tõesti olen enda nahka hävitanud ja päikse käes liiga palju pikutanud? Mul on mingi jama naha peale tulnud. Pisikesed punnid, mis tulevad ja lähevad, tulevad ja lähevad. Imepisikesed. Päikese allergia? Nüüd 24 aastaselt saan aru, et ei tasu jamada. Olgu, olgu - jumekad naised on küll ilusad, aga nahavähki ei taha ju? Ei taha.

Kodus on ka nii palav, et liigutada ei suuda. Lihtsalt liiga palav. 34 kraadi. Hommikul ärgates pole silmi näha, huuled on ka paistes. Huuled paistes? see on tegelikult isegi seksikas, aga silmad on justkui...hmm...hiinakad...haha, mega. Ilma päikseprillideta hommikul õue minna ei saa.

Käisin üleeile tüdrukutega Pirital öösel ujumas. Nii hea oli. Suve ööd, suve õhtud on nii armsad. Lihtsalt tekib nii muretu tunne. Muresid on palju. Näiteks, kuidas järgmiseks tööpäevaks jalad terveks saada? Kuidas vältida noores eas veenilaiendeid? Eiei, mul ei ole veel, aga kardan, et sellise tööga need tulevad varem või hiljem. Öööööök. Kõige suurem mure on muidugi korter? Millal ma selle lõpuks saan, ei jõua oodata. Pidin ju eile, aga no näed:(. Mitte kunagi ei lähe asjad nii nagu tahaksid. Kui korteri kätte saan? Kuidas ma kolin? Jälle? Uhh, ma ei jaksa liigutada, veel vähem asjade viimist ühest kohast teise.

Meeste muret mul ei ole:)(A). Nad lihtsalt on!


Musimusi, kallikalli

Hispaania!

Jalgpall! Emotsioonid?

Öösel, kui jalka lõppes olid minu emotsioonid küll laes. Mina, kes pole elusees olnud tõsine jalka fänn, kes on vaadanud vahel harva sellepärast, et "kõik vaatavad", siis Hundis töötades sain aru, et jalgpall liidab inimesi:). Kui sa ei olnud just parasjagu L-Aafrika vabariigis ise selle keskel, siis oleksid pidanud olema Hellas Hundis. Tervelt kuu aega näitasime suurelt terrassil jalgpalli kõiki mänge, samuti ka pubis sees. Igal õhtul kui mäng hakkas kogunes mega hullult inimesi - nii võõraid, turiste, kui ka püsikliente. Mina kui Hella Hundi ettekandja saan öelda, et sellel ajal töötada oli ikka puhas piin mu jalgadele. Edasi-tagasi jookide, söökide viimine-toomine on küll meie töökohus, kuid kes pole Hundis töötanud ei tea vist, mis tähendab päris täpselt ettekandja töö. Eilse mängu ajal ei olnud küll nii palju rahvast kui Hispaania-Saksamaa mängu ajal, kuid kõik oli siiski täis. Ja sain aru, et olenemata rahvusest - KÕIK ON NII TOREDAD! Ja oh seda rõõmu Hispaanlastel, kes meiega koos oma rahvast fännasid. Mulle meeldis kohutavalt see vaatepilt. Lihtsalt kõik kiljusid, karjusid, vilistasid, plaksutasid. SEE OLI AWESOME! Mul tuleb kananahk sellele mõtlemisest taaskord ihule.

...oiii, mu jalg läks krampi... pean tõusma ja liigutama.


Meil kõigil vist oli jalka ajal nii häid kui halbu aegu. Juhtus apsakaid ja muud sarnast, kuid lõppudelõpuks oli kõik supper. On mida meenutada ja mul on hea meel.


xoxo

Mh:S

Neljapäeval läksin mega suure hurraaga Pärnusse. Ma ei ole kuri, ega vihane, aga ma tõesti mõtlesin, et saan pühapäevani puhata. Aga ei! Täna kutsuti Hunti tööle ja homme olen Lemme asemel, esmaspäeval, teisipäeval ka:(. Mul ei ole töö vastu midagi, ilmad on soojad ja päikest olen ka piisavalt saanud, kuid eelmisest kolmapäevast on mul parema jala tallal kaks suurt villi. Üks läks küll katki, aga see teeb siiani väga hullu valu. Ma lonkan ja mul on nii aiaiaiaiaiai! Ühesõnaga, ma ei tea, kuidas täna ja homme töö mul välja kukub, sest on ikkagi viimased jalka mängud ja loota, et tuleb vähe rahvast on sama hea kui loota, et hakkab vihma sadama.

Pärnus ma lihtsalt olin. Maal oli tore. Rohisime Kellyga kartulimaad, no seda ei saanud rohimiseks nimetada, see oli pigem mingite juurikate välja tõmbamine. Ema väga tahtis, et seda teeksime, seepärast ärkasime 7st ja läksime kohe põllule, et kohe hiljem randa joosta. Randa minnes avastasin vasakult käelt väiksed punnid. Nagu allergia või midagi sellist. Hmmm...see oli vist mulla-allergia:D. haha. Pole maa töödeks loodud. Eniveii, rannas jäin magama, sain aru, et olen ikka kuradi väsinud ja pole ammu korralikult maganud. Õhtul käisime jões ujumas. Mega chilll.

Lainetes!

Homme hundis...veel mõni 17 tundi jutti ja ma olen surnud. Selline palavus, higine naine Hundis pole eriti seksikas:). Aga see selleks, Neljapäeval sõidan juba Pärnusse, seal korraldan mingi eriti meeldiva ürituse enda jaoks ja reedel Pepsi äärde. Laupäeval tagasi Pärnusse ja pühapäeva õhtuks HUNTI jalka lõpetamisele:). Ma elan päev korraga, aga ometi on juba esmaspäeva hommikuni plaanid tehtud:S. Kuidas need asjad nii said minna? ja ne snaju!

Eilsest, tänasest ja kõik on segamini....

Eile tulin tagasi Tallinna, et Hundis tööl veidike olla. Mõtlesin küll, et sõidan juba esmaspäeva hommikul tagasi Pärnusse, kuid pean ka homme ja ülehomme tööl olema, mis tähendab, et sellevõrra saan juba neljapäeva hommikul ära sõita. Aga see selleks!:D Eile Hundis oli lõbus. Lõpetasime Hundis töö ja võtsime ühed joogid, õigemini teised võtsid mitu, mina ainult ühe õlle. Hea oli. Nii hea, et ma ei tahtnud enam koju minna ja nii chillisime viieni linnapeal ja rääkisime juttu. Otsustasime üheskoos koju minna ja natuke magada ja siis 10st randa liikuda, aga mingi kuri plaan tekkis, kohe hommikul viiest asjad võtta ja lihtsalt minna randa magama. Läks veidi aega, sest kõigil olid rannariided kodus, seega sõitsime kenasti kõikide juures läbi ja haarasime kaasa asju, mida poleks vaja olnud:D. Jõudsime pool seitse sinna. Kuulasime muusikat, rääkisime, rääkisime ja rääkisime hästi palju, kuni lõpuks tuli ka uni. Magasime, magasime, magasime ja märkamatult oli meie seltskond laienenud ja rannas oli tuhatmiljon inimest.

Hästi tore, muud ma ei oskagi öelda.

xoxo

Nädalavahetusest Pärnus!

See oli kift. Mõnus rahulik. Lubadus sai antud ja sellest ka kinni peetud. Sugar ajas mind muidugi, et ooksele. Päris palju meiki, liiga blondid juuksed, palju külgeajavaid joobes mehi - Liiga karm! See ei tekitanud minus küll meeletut masendust, et enam Pärnusse mitte minna, aga mingid emotsioonid seekord tekkisid.
Heleniga oli nagu ikka - Alati naljakas!

Ma mõtlesin, et olen ühe asja unustanud.

Eelmine kolmapäev sain ühe jamaga hakkama. Taaskord peaksin mainima, et miks minuga sellised asjad juhtuvad? Kas ma olen liiga naiivne, liiga hooletu või olen ma ära neetud? Või lihtsalt olen inimene, kes pakub inimestele tasuta tsirkust.

Mul oli suur laud terrassil. Mehed olid otseloomulikult sõbralikud, tegid komplimente(see on ettekandja töö puhul üsna tavaline, et sa muutud meeste arvates kõige ilusamaks naiseks). Igatahes tahtsin terve päev nii koju minna, lihtsalt puhata, olla vaikselt omaette, aga nii see ju ometi ei läinud. Helistas üks kutt, ei mees, juba vist võiks öelda vanem mees...hahah. Kutsus endaga kaasa. Muidugi, et mõtlesin ainult sellele, et töölt ära saada, mitte üksi kodus pimedas hulluks minna ja nautida siis mingit seltskonda, mida mulle pakuti. Muidugi olen igakord ka nii väsinud, et mina oma kõige paremat seltskonda pole vist talle veel pakkunud:(. So fkng SAD! Ühesõnaga ma nii kiirustasin koju minemisega, et tegin kõige suurema apsaka, mis üldse teha sai. VIisin suurde lauda arve. Kuhu olin Kihnu Margi asemel löönud sisse 2x 1000kroonist kinkekaarti. Mida iganes! Ma palusin vabandust, ma proovisin kõike heastada, pakkusin erinevaid lahendusi, aga mehed olid purjus ja süüdistasid mind EI TEA MILLES! 38 minuti jooksul ei suutnud ma korda luua, ma puhkesin nutma. EMOTSIOONID! Ma nutsin kõigi ees, ma ei suutnud end kontrollida. Helistasin Antsule ja küsisin abi. Ants on kõige toredam ülemus, juhataja, mänedzer kes üldse olemas on. Ta vist lendas kohale, sest taksoga nii kiirelt ikka ei tule. Aga no lõppude lõpuks, peale minu sõimamist ja minu nutma hakkamist lahendas Ants selle nii, et mehed ei maksnud mitte sentigi:(. See oli kõige alatum, kõige hullem, kõige mitte inimlikum käitumine. See oli ka minu kõige hullem apsakas, mida ma elus teinud olen.

Kurb!

Hola hola!

Jõudsin Tallinna ja mõtlen, et pole olemas suvel paremat kohta kui maal. Võrkkiiges oma mõtteid mõelda...haha, so deep....Aga olen viimasel ajal enda energiat raisanud kohutavalt valedele asjadele ja seega olen pidanud hullumoodi mõtlema, mida edasi teha, et terve suvi ei läheks nii...Olgu! Suvi ongi mõeldud chillimiseks, asju lõdvemalt võtmiseks, aga kui enam ei jaksa, siis tuleb midagi muud teha. Eelmine kolmapäev kutsuti mind Solarise terrassile ja ma pidin jälle enda ajusid vaevama, kas minna või mitte. Mida see endaga kaasa toob? Kes seal veel on? Kas mul on seal lõbus? Kas ma tahan üldse sellistel üritustel edaspidi käia? Eniveiii...see selleks. Tegelikult nagu ma olen juba maininud jäeti mind kolm nädalat tagasi maha. Lahkuminek oli valus, aga paar päeva hiljem sain juba aru, et mind on jäetud kolm korda maha sama inimese poolt, ma ei tohi enam nutta. Valus on ikka. Kurb ka. Kolm nädalat hiljem ta pole mu elust kusagile kadunud, vaid tuletab ennast meelde armsate kirjakeste, msnnis suhtlemise jne. Mina lasen sellel kõigel juhtuda ja nii mässin end järjest rohkem selle sama supi sisse, mida tegelikult ei tohiks üles soojendada. Eks aeg näitab. Lisaks on mul ka teisi inimesi, kes mulle tähelepanu pööravad ja mind rõõmsaks teevad. On inimesi, kellega ma olen aega veetnud ja kes on minu heaks nii palju selle lühikese ajaga teinud. Ma olen selle üle rõõmus, kuid on üks aga! Pärnus on tore, on üks sõber, kes võiks mulle ka kõik tähed taevast alla tuua, aga ma olen sõnaotseses mõttes pipar. Tallinnas ma tunnen end hästi, ka siin on üks armas inimene, kes oli nii armas, aga enam mitte. Mingi hetk ma tajusin, et kas mees tahab ainult keppi või otsib rikast naist. Edev on ta küll! Võiksin öelda, et edevam kui mina. Siiski on midagi, mis mulle temas meeldib ja seega ajab hullupööra närvi, kui ta enam mulle tähelepanu ei pööra. Noh, üks tsikk tegi mulle asjad lihtsalt ja loogiliselt selgeks. Pole vaja suhelda nendega rohkem kui sõbrana, sest nende seltskonna mehed ongi ühe asja peal väljas. Seega sain aru, et minu väärtused on õiged, ma ei pea magama esimesel kohtingul mehega lootes, et sellest kasvab midagi muud.

Lubasin endale, et ei mingeid tundeid ega midagi sellist enne kui olen selleks valmis! Hmmm...Aga midagi ei toimi! Midagi on ikka juba teisiti. Peaksin nüüd endale selgeks tegema kas lasen asjadel nii edasi minna, käin väljas, rannas, tööl ja veedan aega ilusate meestega või võtan aja maha selleks, et teada saada, kui suured on minu tunded ja kas neid üldse veel enam on minu armsa exi vastu?!?!?!?!

Jaanipäeva chill.

Hmm, millest ma alusatan. Ahoii. Detailidesse ei lasku. haha

Kellyga sõitsime teisipäeva hommikul maale. Ärkasime kuuest. Ma küll arvasin, et magan sisse, kuna jõudsin vist koju samal hommikul pool neli. Käisin oma uue, täiesti tutika, võiksin isegi öelda, et võhivõõra inimese juures külas. Tõesti ma ei tahtnud juua. Väga palju ei joonud, aga piisas natukesest viinast red bulliga. Tore oli ikka. Alati on tore inimestega tutvuda. Kuigi mõtlen, et olen veel "lahkuminekumõjuall" ja otsin lohutust. Aga nii need asjad küll ei tohiks tüdrukutel käia. Seega olen veel rohkem enda peale vihane ja hoian edaspidi tagasi. Luban.
Ühesõnaga jõudsime siis maale ja nii mõnus ilm oli. Kelly hakkas kaminatuba koristama, sest meile oli saabumas räme rahvas ja keegi ju ei taha magada telgis. Muidugi, et ei taha. Ise ka ei tahaks.

Mina chillisin, käisin rattaga poes õlut ostmas ja olin oma läpakaga meie imeuhkel "välikohviku-netikohviku ja piibukohviku" terassil. Väga väga chill. Kelly suutis muidugi teha kino ja leida vanu, naljakaid ja hirmsaid riideid, mida ta ikka mulle demostreerimas käis. Õhtust ma pikemalt ei räägi, edasi tuli kaks päeva küla jaanituld ja eile Pärnu klubi tripp. Lõppes see viiest hommikul meres ujumise ja kuuest sellega, et seisin maal õues bikiinid näpus ja kuna meil oli maal varajasi ärkajaid, siis sain natuke nuhelda, sest arvati, et käisin kellegagi autos seksimas. HAHAHAHAHAHAHAHAHA. Oli muidugi uhke masin küll, aga no ma ju mitte päris selline tüdruk ei ole.

Pildid tulevad kohe varsti.


xoxo,
Silja

Kuna tekitati juba paanikat, et kas mul uued tuuled puhuvad? Haha, ei puhu. Lihtsalt chill!

Party! Party!

Pole mitu päeva juba midagi postitanud. Hmm...Milles asi?:)

Kui arvate, et olen masenduses ja lasen enda suve ära rikkuda, siis eksite. Muidugi arvasin, et ajalugu kordub, aga tegelikult mitte päris. Algul oli täielik DEJAVU. Nüüd saan aru, nädal hiljem, et nii vist oligi parem. Hull on muidugi üksi magama jääda, kuid sellega pean vist harjuma. Minu pimedusekartus on muidugi hullumeelseks jälle muutunud, aga õnneks tõuseb päike nii varakult ja tihti jõuan alles koju magama 3,4,5. Nädal on olnud väga HULL. Pisarad on asendunud rõõmuga ja kuidagi rahustav on mõelda, et olen nüüd üksi, taaskord. Haha, kolmaskord ühe ja sama inimese poolt mahajäetud. Hoolimata, et seekord mõtlesin ka pikalt lahkumineku peale, ei olnud siiski mina see, kes asja ära lõpetas. Neljapäevast alates olen põhimõtteliselt magamata. Ma ei teagi, kuidas need "lahkumineku" jutud levisid, aga järsku oli hästi palju kutseid erinevatele üritustele ja tundsin, et äge. Minuga jälle arvestatakse, mina ei pea elama õnnetut elu (õnnetut elu, kuigi enda arvates "eluarmastuse" kõrval). Ei oska seda seletada, sest ei taha enda jutuga kellelegi vale muljet jätta. Muidugi olen kurb aga see suhe ei sõltunud enam minust. Seega annan endale uued võimalused ja MUIDUGI, uuued rauad on juba tules! Või siis mitte!

Tegin hullu maskeeringu õue minekuks. Lihtsalt olin laisk ja ei viitsinud end korda seada. Kuigi see on üsna tõenäoline, et Viru juures ikka näed mitte nii koledaid inimesi kui mina, võiks isegi öelda, et kõige ilusamaid ja stiilsemad tuttavad astuvad sulle teepeal ette. Õnneks olin mina väga tark tüdruk. Panin jalga kõige kõige lohvakamad teksad, kõige kõige kõige lohvakama pusa, lisaks mustade juuste katteks mõnusa suure mütsi, ärme unusta suuri päikse prille, mis varjavad kottis silmaaluseid ja veel palju muud, mida ilusad inimesed ei tohiks näha. Õnneliku ja rõõmsana astusin uhkelt Viru keskuse Rahva Raamatusse. Muidugi, et nägin tuttavaid, nad kõndisid minust mööda ja ei öelnud tere. Üks kena tuttav vaatas küll imelikult, aga suutsin pea ära pöörata. No jube oleks, kui mind oleks sellisena nähtud. Halleluuja, mul on hea meel, et olen tagasi kodus, ikka veel mütsiga, aga kohe tegelen selle "Barbielooki" tekitamisega.

Ostsin küll ühe raamatu. Loen hiljem. Kuigi mõned päevad tagasi igatsesin endale mõnda hullu armastuseromaani, siis poes olles ei suuda ma naistekate poole vaadata. ÖÖÖÖk. Raha raiskamine.

ÕUDNE!

Täna hommikul 9.30 oli ripsmehooldus. Ärkasin üles täpselt kell 9.10 ja jooksin kähku hooldusesse. 5 minutit jõudsin isegi varem. Pidin tõdema taaskord, et mul ei ole mõttet kunagi kiirustada, sest minu ripsmetehnik jõuab alati 30-50 mintsa hiljem kokkulepitud ajast. Siiani ei ole ma nurisenud, sest oma tööd teeb ta supper hästi. Olen alati rõõmus ja rahul, kui hooldus tehtud. Näen välja juskui Barbie! Aga täna...
no ootasin ja ootasin, peale 30 minutilist hilinemist helises mu telefon ja mulle öeldi, et jõuab alles 20 minuti pärast. Aga mul on ju nii kiire??? Appi, see tähendab, et ma ei jõua 11ks valmis. Uhh, ma plahvatasin. Seekord ei hoidnud ma keelt hammaste taga. Mõtlesin küll, et pean nüüd uue inimese leidma, aga peale suurt sõnavahetust(minu poolt) leidsime, et 18ndal, ehk nädal aega hiljem, kui mu ripsmed on põhimõtteliselt kõik ära kukkund, lähen uuele katsele.

Lõppude lõpuks olen ma augustis sündinud ja LÕVI! Olen rahulik, rahulik, rahulik jaaaaaa..............

Mitte midagi olulist, aga siiski liiga karm!

Hetkel teki all. Mitte, et mul oleks halb, kuid tundub, et pohmell pole veel minuni jõudnud, alkohol on veres ja seda nii kergelt sealt välja saada - hmm...võimatu arvestades palju ma eile jõin. See pole küll tütarlapse jutt, kuid ma ei häbene, et vahel suudan korraldada sellise peo, kus joon kõik mehed ka laua alla. Vuh. Jube.
Aga eilsest siis:

Läksime Jaanaga Varblasele, tõmbasime veskarit ja istusime tundmatute lauas. Kuna õues oli mega külm, siis otsustasime, et läheme Hunti ja sööme midagi ning siis vaatame edasi. Varblasel oli hea, sest me ei pidanud maksma minu margaritade ega ka vesipiibu eest. Ca 400krooni jäi rahakotti. Hundis tegime kiiresti, sest ma väga ei taha seal kauem peatuda, eriti kui veedan seal palju päevi nagunii ja teiseks on Tallinnas veel palju lahedaid lounge. Enivaiii...läksime peale Hunti korraks Jaana juurde ja teel Kaheksasse hakkas meil nii lõbus, et pidin äärepealt püksi tegema. Me lihtsalt naersime ja ei saanud sõnagi suust. Ja see oli nii niii ÄÄÄGEEEEEEEE.... Katus sõitis täiega ära. Kaheksas istusime ühte seltskonda, kus oli üks vahva kutt, kellel on veel vahvam naine. Naine kahjuks oli kodus ja nagu mulle selgitati pidi neil olema suhtekriis. Mul oli nii kahju seda kuulda ja veel rohkem ajas mind marru see, et mulle jõudis jälle...taaskord kohale, et mehed ei mõtle nagu üldse. Kord ütleb, et hea on kui on keegi kodus ootamas, siis on suhtekriis, siis lähed sõpradega välja, sebid mingi naise, healjuhul saad keppi, halval juhul juhtud vale naise otsa, kellele ta naine nii meeldib, et sa ei saa puhtalt selle tõsiasja pärast midagi teha ja muidugi ei saa mainimata jätta, et võin ju flirtida, aga oma musi on ikka kõige kallim. Kogu see stoori pani mõtlema, et minu musi võib ka see nädalavahetus rääkida ju naistele, et tal on suhtekriis. Alkohol veres, siis pigem mõtlevad mehed ainult ühe asjaga ja oma naine ununeb taas ja nii see tänapäeva värk käib. Ah jaa, vihkan kõige rohkem ka seda, et sellise jutu peale ütlevad mehed - Appi, mis lollusi sa sõbrannadega välja mõtled. Aga tegelikult pole see ju lollus, see on lihtsalt asi mille peale mehed vist ei mõtle. Üldjuhul annan eksimuse andeks, kui mulle ostetaks mingi vinge kasukas või pärispäris kristalle, aga see tähendab ka seda, et kui mees lubab endale selliseid trikke, luban mina endale veel hullemaid trikke. Kõik on tasakaalus. Mina saan palju ilusaid asjakesi, lisaks vabadel päevadel, kui oma musil on tegemist ja nii jätkuvalt nädalast nädalasse, siis annan vaba voli ja jalutan teiste "sõpradega". Võiksin öelda, et kõik polegi nii tasakaalus ja kaalukauss on täiesti minu poolel!!!

Aitäh tähelepanu eest! Pidin oma emotsioonid välja laskma.

Minu armas sõbrants;) xoxo

On aeg teha mõttetusi!

Ma ei tea, kus tuli see energia, ega tea kus tuli see "õnneliktunne", aga ma olen sellega rahul. Mul on kevad südames. Ma võin olla Hundis, võin olla kodus, võin olla koos sõpradega ja ma võin mängida sinuga saunas - haha, aga mul on nii hea, nii hea...

180 cm pluss 10cm

Olen viie päeva jooksul ostnud endale kaks kingapaari. Mõlemad on 10cm tallaga. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja pidin need lihtsalt ostma. Nii ilusad on. Käisin täna potastega linnapeal ja vaatasin, et appi kui lühikesed inimesed, mis ma veel siis teen kui oma 10cm uued kingad veel jalga panen. Appi! Ma olen 190cm kokku pikk ja ma ei tea, kas ma olen nii julge. Kõik ju kohe vaatavad:(. ooomaikaaden.
Ilm on supperluks ja homme oma ainukesel vabal päeval nädalas sõidan rattaga piritale päikest võtma...Ilm on tõesti ilus, päike võtab sajaga:).hahhaha.

Mõned pildid londonist!