Analüüsid.

Käisin verd andmas ja süda on siiani paha. Kunagi pole mul 6 topsi verd võetud, kolm esimenst oli üsna kerge, kolm viimast oli aga selline tunne, et seda verd imetakse välja. Üldjuhul ei ole ma nõrk ja vere nägemine pole hirmus, kuid täna oli. Hea, et mul oli kaasa võetud banaan ja sain selle kohe põske pista, kui olin palatist väljunud. Ma ei tea, mida see banaan mulle andis, aga tundsin, et banaan ei lase mul minestada. Hea banaan. Maailma parim banaan.

Niisiis...9nädalat - kõigest. Arvasin rohkem. 21.mai ja suvi tuleb ikka päikese käes ja pruun jume ei kao kusagile. Õnneks. Vähemalt on suveks kärbseke käes ja saab käru puude alla varju lükata ja mina samal ajal päikest võtta ja õlut juua. Oo, milline chill.

Miks üldse kirjutan täna oma blogisse üle pika aja? Põhjus selles, et lugesin oma õe blogi, kes pakkis oma asjad, jättis oma mega hea töö, oma kiftid sõbrad, andis ära armsa korteri - Kõik Jumala tahte pärast. Vähemalt tema arvab nii. Arvab, et kui jumalat ei oleks, siis poleks tema ka läinud Inglismaale, tegema tööd põhimõtteliselt jällegi vabatahtlikuna. On see hea või on halb, keegi ei tea seda. Kuid, minul on üks suur uudishimu või õigemini olen mina teisel arvamusel. Tema põhjendab oma minekut sellege, et jumal pani talle selle südamesse, mina põhjendaksin seda hoopis sellega, et tänapäeva noored ei leia endas rahu. Mida me otsime? Mis on meil puudu? Mina ka mõtlen, et pakin asjad ja lähen Inglismaale. Kus ma nüüd lähen, kui kõht kasvab? Ometi on mul mingi rahutus, mis ei lase mul olla õnnelik. Kord teen üht, kord teist. Olen rõõmus ja õnnelik, peagi väsin ära ja tahan jälle midagi uut. Kas ei ole mu õel samuti? Terve kuu on räägitud raamatust Eat,pray, love, samuti jookseb kinodes film. Kas ei ole see mitte sama sisuga nagu meie elud? Aga milleks sellist filmi vaadata, sellist raamatut lugeda. See julgutab rutiinist välja tulema. Aga milleks? Korraks on hea, mõne aasta pärast oled samas kohas. Jälle ei meeldi. Inimesed tahavad, tahavad tahavad - harjunud saama, harjunud olema üks, teinekord teine, harjunud olema koos inimesega, aga samas meeldib vabadus. Vabadus minna, vabadus olla, vabadus olla sõltumatu. Kui nii käitume, peame teadma, et sureme ka üksi.
Minule öeldakse, et mina olen otsingu teel ja jõuan ikka Jumala juurde. Minu õde elab koos Jumalaga, mida tema otsib?


veider....

Tahaks ropendada!

Eile hommikul olin nii rõõmus. Kõik kuidagi sujus. Jalutasin Kristiinesse maailma parima, ilusama mehega. Mul oli nii hea tunne. Sain aru, hoolimata meie suhte keerukusest on endiselt hea! Isegi, kui peaksime jääma sõpradeks. Ma küll ei taha sedasi mõelda, aga endiselt arvan, et küll aeg annab selgitust. Hetkel on sedasi parem! Tema läks tööle, mina poodi. Kelly jõudis ka vahepeal ühineda. Rannariided olid ka kotis. Sellest pidi tulema väga tore reede...

Viru keskuses ostsime R-kioskist õlut, et rannas oleks chill. Pidin sulas maksma eile ka korteri üüri, mis tähendas, et mu rahakotis oli lisaks dokumentidele ja minu igapäevasele rahale ka veel üüriraha. Kokku umbes 5500 krooni. Pirital saiakesi ostma hakates avastasin, et olen langenud varguse ohvriks. Minu rahakott oli läinud. Ausalt ei ole ma siiani sellest aru saanud, kuidas see juhtus. Ja kui väga aus olla, siis ma ei ole sellest veel üle saanud. Väga väga vedas sellel vargal! Palju õnne!

Suvi!

Palju päikest, palju palavust!

Ma ei kurda üldse, et liiga palav on, sest seda me ju kõik ootasime. Oli tore külm talv ja nüüd hea soe suvi. Alati olen suvel pruun ja pole päikese eest peitu pugenud. Esimest korda elus ma seda aga teen. Kas tõesti olen enda nahka hävitanud ja päikse käes liiga palju pikutanud? Mul on mingi jama naha peale tulnud. Pisikesed punnid, mis tulevad ja lähevad, tulevad ja lähevad. Imepisikesed. Päikese allergia? Nüüd 24 aastaselt saan aru, et ei tasu jamada. Olgu, olgu - jumekad naised on küll ilusad, aga nahavähki ei taha ju? Ei taha.

Kodus on ka nii palav, et liigutada ei suuda. Lihtsalt liiga palav. 34 kraadi. Hommikul ärgates pole silmi näha, huuled on ka paistes. Huuled paistes? see on tegelikult isegi seksikas, aga silmad on justkui...hmm...hiinakad...haha, mega. Ilma päikseprillideta hommikul õue minna ei saa.

Käisin üleeile tüdrukutega Pirital öösel ujumas. Nii hea oli. Suve ööd, suve õhtud on nii armsad. Lihtsalt tekib nii muretu tunne. Muresid on palju. Näiteks, kuidas järgmiseks tööpäevaks jalad terveks saada? Kuidas vältida noores eas veenilaiendeid? Eiei, mul ei ole veel, aga kardan, et sellise tööga need tulevad varem või hiljem. Öööööök. Kõige suurem mure on muidugi korter? Millal ma selle lõpuks saan, ei jõua oodata. Pidin ju eile, aga no näed:(. Mitte kunagi ei lähe asjad nii nagu tahaksid. Kui korteri kätte saan? Kuidas ma kolin? Jälle? Uhh, ma ei jaksa liigutada, veel vähem asjade viimist ühest kohast teise.

Meeste muret mul ei ole:)(A). Nad lihtsalt on!


Musimusi, kallikalli

Hispaania!

Jalgpall! Emotsioonid?

Öösel, kui jalka lõppes olid minu emotsioonid küll laes. Mina, kes pole elusees olnud tõsine jalka fänn, kes on vaadanud vahel harva sellepärast, et "kõik vaatavad", siis Hundis töötades sain aru, et jalgpall liidab inimesi:). Kui sa ei olnud just parasjagu L-Aafrika vabariigis ise selle keskel, siis oleksid pidanud olema Hellas Hundis. Tervelt kuu aega näitasime suurelt terrassil jalgpalli kõiki mänge, samuti ka pubis sees. Igal õhtul kui mäng hakkas kogunes mega hullult inimesi - nii võõraid, turiste, kui ka püsikliente. Mina kui Hella Hundi ettekandja saan öelda, et sellel ajal töötada oli ikka puhas piin mu jalgadele. Edasi-tagasi jookide, söökide viimine-toomine on küll meie töökohus, kuid kes pole Hundis töötanud ei tea vist, mis tähendab päris täpselt ettekandja töö. Eilse mängu ajal ei olnud küll nii palju rahvast kui Hispaania-Saksamaa mängu ajal, kuid kõik oli siiski täis. Ja sain aru, et olenemata rahvusest - KÕIK ON NII TOREDAD! Ja oh seda rõõmu Hispaanlastel, kes meiega koos oma rahvast fännasid. Mulle meeldis kohutavalt see vaatepilt. Lihtsalt kõik kiljusid, karjusid, vilistasid, plaksutasid. SEE OLI AWESOME! Mul tuleb kananahk sellele mõtlemisest taaskord ihule.

...oiii, mu jalg läks krampi... pean tõusma ja liigutama.


Meil kõigil vist oli jalka ajal nii häid kui halbu aegu. Juhtus apsakaid ja muud sarnast, kuid lõppudelõpuks oli kõik supper. On mida meenutada ja mul on hea meel.


xoxo

Mh:S

Neljapäeval läksin mega suure hurraaga Pärnusse. Ma ei ole kuri, ega vihane, aga ma tõesti mõtlesin, et saan pühapäevani puhata. Aga ei! Täna kutsuti Hunti tööle ja homme olen Lemme asemel, esmaspäeval, teisipäeval ka:(. Mul ei ole töö vastu midagi, ilmad on soojad ja päikest olen ka piisavalt saanud, kuid eelmisest kolmapäevast on mul parema jala tallal kaks suurt villi. Üks läks küll katki, aga see teeb siiani väga hullu valu. Ma lonkan ja mul on nii aiaiaiaiaiai! Ühesõnaga, ma ei tea, kuidas täna ja homme töö mul välja kukub, sest on ikkagi viimased jalka mängud ja loota, et tuleb vähe rahvast on sama hea kui loota, et hakkab vihma sadama.

Pärnus ma lihtsalt olin. Maal oli tore. Rohisime Kellyga kartulimaad, no seda ei saanud rohimiseks nimetada, see oli pigem mingite juurikate välja tõmbamine. Ema väga tahtis, et seda teeksime, seepärast ärkasime 7st ja läksime kohe põllule, et kohe hiljem randa joosta. Randa minnes avastasin vasakult käelt väiksed punnid. Nagu allergia või midagi sellist. Hmmm...see oli vist mulla-allergia:D. haha. Pole maa töödeks loodud. Eniveii, rannas jäin magama, sain aru, et olen ikka kuradi väsinud ja pole ammu korralikult maganud. Õhtul käisime jões ujumas. Mega chilll.

Lainetes!

Homme hundis...veel mõni 17 tundi jutti ja ma olen surnud. Selline palavus, higine naine Hundis pole eriti seksikas:). Aga see selleks, Neljapäeval sõidan juba Pärnusse, seal korraldan mingi eriti meeldiva ürituse enda jaoks ja reedel Pepsi äärde. Laupäeval tagasi Pärnusse ja pühapäeva õhtuks HUNTI jalka lõpetamisele:). Ma elan päev korraga, aga ometi on juba esmaspäeva hommikuni plaanid tehtud:S. Kuidas need asjad nii said minna? ja ne snaju!