Jaanipäeva chill.

Hmm, millest ma alusatan. Ahoii. Detailidesse ei lasku. haha

Kellyga sõitsime teisipäeva hommikul maale. Ärkasime kuuest. Ma küll arvasin, et magan sisse, kuna jõudsin vist koju samal hommikul pool neli. Käisin oma uue, täiesti tutika, võiksin isegi öelda, et võhivõõra inimese juures külas. Tõesti ma ei tahtnud juua. Väga palju ei joonud, aga piisas natukesest viinast red bulliga. Tore oli ikka. Alati on tore inimestega tutvuda. Kuigi mõtlen, et olen veel "lahkuminekumõjuall" ja otsin lohutust. Aga nii need asjad küll ei tohiks tüdrukutel käia. Seega olen veel rohkem enda peale vihane ja hoian edaspidi tagasi. Luban.
Ühesõnaga jõudsime siis maale ja nii mõnus ilm oli. Kelly hakkas kaminatuba koristama, sest meile oli saabumas räme rahvas ja keegi ju ei taha magada telgis. Muidugi, et ei taha. Ise ka ei tahaks.

Mina chillisin, käisin rattaga poes õlut ostmas ja olin oma läpakaga meie imeuhkel "välikohviku-netikohviku ja piibukohviku" terassil. Väga väga chill. Kelly suutis muidugi teha kino ja leida vanu, naljakaid ja hirmsaid riideid, mida ta ikka mulle demostreerimas käis. Õhtust ma pikemalt ei räägi, edasi tuli kaks päeva küla jaanituld ja eile Pärnu klubi tripp. Lõppes see viiest hommikul meres ujumise ja kuuest sellega, et seisin maal õues bikiinid näpus ja kuna meil oli maal varajasi ärkajaid, siis sain natuke nuhelda, sest arvati, et käisin kellegagi autos seksimas. HAHAHAHAHAHAHAHAHA. Oli muidugi uhke masin küll, aga no ma ju mitte päris selline tüdruk ei ole.

Pildid tulevad kohe varsti.


xoxo,
Silja

Kuna tekitati juba paanikat, et kas mul uued tuuled puhuvad? Haha, ei puhu. Lihtsalt chill!

Party! Party!

Pole mitu päeva juba midagi postitanud. Hmm...Milles asi?:)

Kui arvate, et olen masenduses ja lasen enda suve ära rikkuda, siis eksite. Muidugi arvasin, et ajalugu kordub, aga tegelikult mitte päris. Algul oli täielik DEJAVU. Nüüd saan aru, nädal hiljem, et nii vist oligi parem. Hull on muidugi üksi magama jääda, kuid sellega pean vist harjuma. Minu pimedusekartus on muidugi hullumeelseks jälle muutunud, aga õnneks tõuseb päike nii varakult ja tihti jõuan alles koju magama 3,4,5. Nädal on olnud väga HULL. Pisarad on asendunud rõõmuga ja kuidagi rahustav on mõelda, et olen nüüd üksi, taaskord. Haha, kolmaskord ühe ja sama inimese poolt mahajäetud. Hoolimata, et seekord mõtlesin ka pikalt lahkumineku peale, ei olnud siiski mina see, kes asja ära lõpetas. Neljapäevast alates olen põhimõtteliselt magamata. Ma ei teagi, kuidas need "lahkumineku" jutud levisid, aga järsku oli hästi palju kutseid erinevatele üritustele ja tundsin, et äge. Minuga jälle arvestatakse, mina ei pea elama õnnetut elu (õnnetut elu, kuigi enda arvates "eluarmastuse" kõrval). Ei oska seda seletada, sest ei taha enda jutuga kellelegi vale muljet jätta. Muidugi olen kurb aga see suhe ei sõltunud enam minust. Seega annan endale uued võimalused ja MUIDUGI, uuued rauad on juba tules! Või siis mitte!

Tegin hullu maskeeringu õue minekuks. Lihtsalt olin laisk ja ei viitsinud end korda seada. Kuigi see on üsna tõenäoline, et Viru juures ikka näed mitte nii koledaid inimesi kui mina, võiks isegi öelda, et kõige ilusamaid ja stiilsemad tuttavad astuvad sulle teepeal ette. Õnneks olin mina väga tark tüdruk. Panin jalga kõige kõige lohvakamad teksad, kõige kõige kõige lohvakama pusa, lisaks mustade juuste katteks mõnusa suure mütsi, ärme unusta suuri päikse prille, mis varjavad kottis silmaaluseid ja veel palju muud, mida ilusad inimesed ei tohiks näha. Õnneliku ja rõõmsana astusin uhkelt Viru keskuse Rahva Raamatusse. Muidugi, et nägin tuttavaid, nad kõndisid minust mööda ja ei öelnud tere. Üks kena tuttav vaatas küll imelikult, aga suutsin pea ära pöörata. No jube oleks, kui mind oleks sellisena nähtud. Halleluuja, mul on hea meel, et olen tagasi kodus, ikka veel mütsiga, aga kohe tegelen selle "Barbielooki" tekitamisega.

Ostsin küll ühe raamatu. Loen hiljem. Kuigi mõned päevad tagasi igatsesin endale mõnda hullu armastuseromaani, siis poes olles ei suuda ma naistekate poole vaadata. ÖÖÖÖk. Raha raiskamine.

ÕUDNE!

Täna hommikul 9.30 oli ripsmehooldus. Ärkasin üles täpselt kell 9.10 ja jooksin kähku hooldusesse. 5 minutit jõudsin isegi varem. Pidin tõdema taaskord, et mul ei ole mõttet kunagi kiirustada, sest minu ripsmetehnik jõuab alati 30-50 mintsa hiljem kokkulepitud ajast. Siiani ei ole ma nurisenud, sest oma tööd teeb ta supper hästi. Olen alati rõõmus ja rahul, kui hooldus tehtud. Näen välja juskui Barbie! Aga täna...
no ootasin ja ootasin, peale 30 minutilist hilinemist helises mu telefon ja mulle öeldi, et jõuab alles 20 minuti pärast. Aga mul on ju nii kiire??? Appi, see tähendab, et ma ei jõua 11ks valmis. Uhh, ma plahvatasin. Seekord ei hoidnud ma keelt hammaste taga. Mõtlesin küll, et pean nüüd uue inimese leidma, aga peale suurt sõnavahetust(minu poolt) leidsime, et 18ndal, ehk nädal aega hiljem, kui mu ripsmed on põhimõtteliselt kõik ära kukkund, lähen uuele katsele.

Lõppude lõpuks olen ma augustis sündinud ja LÕVI! Olen rahulik, rahulik, rahulik jaaaaaa..............

Mitte midagi olulist, aga siiski liiga karm!

Hetkel teki all. Mitte, et mul oleks halb, kuid tundub, et pohmell pole veel minuni jõudnud, alkohol on veres ja seda nii kergelt sealt välja saada - hmm...võimatu arvestades palju ma eile jõin. See pole küll tütarlapse jutt, kuid ma ei häbene, et vahel suudan korraldada sellise peo, kus joon kõik mehed ka laua alla. Vuh. Jube.
Aga eilsest siis:

Läksime Jaanaga Varblasele, tõmbasime veskarit ja istusime tundmatute lauas. Kuna õues oli mega külm, siis otsustasime, et läheme Hunti ja sööme midagi ning siis vaatame edasi. Varblasel oli hea, sest me ei pidanud maksma minu margaritade ega ka vesipiibu eest. Ca 400krooni jäi rahakotti. Hundis tegime kiiresti, sest ma väga ei taha seal kauem peatuda, eriti kui veedan seal palju päevi nagunii ja teiseks on Tallinnas veel palju lahedaid lounge. Enivaiii...läksime peale Hunti korraks Jaana juurde ja teel Kaheksasse hakkas meil nii lõbus, et pidin äärepealt püksi tegema. Me lihtsalt naersime ja ei saanud sõnagi suust. Ja see oli nii niii ÄÄÄGEEEEEEEE.... Katus sõitis täiega ära. Kaheksas istusime ühte seltskonda, kus oli üks vahva kutt, kellel on veel vahvam naine. Naine kahjuks oli kodus ja nagu mulle selgitati pidi neil olema suhtekriis. Mul oli nii kahju seda kuulda ja veel rohkem ajas mind marru see, et mulle jõudis jälle...taaskord kohale, et mehed ei mõtle nagu üldse. Kord ütleb, et hea on kui on keegi kodus ootamas, siis on suhtekriis, siis lähed sõpradega välja, sebid mingi naise, healjuhul saad keppi, halval juhul juhtud vale naise otsa, kellele ta naine nii meeldib, et sa ei saa puhtalt selle tõsiasja pärast midagi teha ja muidugi ei saa mainimata jätta, et võin ju flirtida, aga oma musi on ikka kõige kallim. Kogu see stoori pani mõtlema, et minu musi võib ka see nädalavahetus rääkida ju naistele, et tal on suhtekriis. Alkohol veres, siis pigem mõtlevad mehed ainult ühe asjaga ja oma naine ununeb taas ja nii see tänapäeva värk käib. Ah jaa, vihkan kõige rohkem ka seda, et sellise jutu peale ütlevad mehed - Appi, mis lollusi sa sõbrannadega välja mõtled. Aga tegelikult pole see ju lollus, see on lihtsalt asi mille peale mehed vist ei mõtle. Üldjuhul annan eksimuse andeks, kui mulle ostetaks mingi vinge kasukas või pärispäris kristalle, aga see tähendab ka seda, et kui mees lubab endale selliseid trikke, luban mina endale veel hullemaid trikke. Kõik on tasakaalus. Mina saan palju ilusaid asjakesi, lisaks vabadel päevadel, kui oma musil on tegemist ja nii jätkuvalt nädalast nädalasse, siis annan vaba voli ja jalutan teiste "sõpradega". Võiksin öelda, et kõik polegi nii tasakaalus ja kaalukauss on täiesti minu poolel!!!

Aitäh tähelepanu eest! Pidin oma emotsioonid välja laskma.