Veremaik ja nutumaik? Üks ja sama? Kas pole?

Mul on äärmiselt raske asjadest aru saada, asi ei ole enam minu pohmellis, vaid tahate ma ütlen milles asi tegelikult on? Meestes? Ooo jaa, ma ei ole meeleheitel meeste puuduse tõttu. Neid on palju. Neid on päris palju. Mul on alati lööki, seda võis ju öösel näha tantsupörandal. (hoolimata sellest, et seekord ei kandnud ma 20cm "tutinäitamise" seelikut, vaid olin nagu mega hull gängsta-vänksta oma kottis teksade ja dressipluusiga). Appi, poisid läksid minu pärast kaklema. HAHAHA. Isssand, kui nummi. Aga, kas mind huvitavad kõik mehed? Eiii. Kas mind huvitavad mõned mehed? Jaaa. Minu süda on ammu tuhandeks tükiks rebitud ja raske on üldse kedagi armastava pilguga vaadata. Kelle süü see on? Tema? Eii. Minu. See, et ma nii kaua olen ikka ja uuesti uskunud inimest, see saab olla ainult minu enda süü, minu enda sinisilmsus. Kaua võib? Fakk. Ma ei taha enam nii. Selle aastaga unustan vana. Ma LUBAN! Käsi südamel, ma vannun!