Häälemurre! Minul? Jaaaah!

Täna... nädala alguses...esmaspäev...tegusam päev kahe nädala jooksul. Olen enda üle nii uhke, et avaksin shampuse. . . võiksin seda ju endale lubada? Eii, muidugi mitte. Parem kuulan Rolfi uut plaati. Lihtsalt võrratu mees. Tahaksin teda kodustada, aga sellist on ju naisel väga raske endale võita. Fakk, elu on nii ebaõiglane:). Mulle peab piisama sellest postrist, mis mul temast on ja mis pidude ajal mu seina kaunistab ja mille tagajärgedel on nii mõnigi hommik avastatud roosad huulejäljed kusagilt...Rolfi rinna pealt...Muidugi mitte pole need olnud minu huule jäljed. Kõik on kindlaks tehtud. Need polnud minu! Rolf, Rolf!
Kuulan siis vaikselt muusikat ja üritan samalajal lugeda oma raamatu lõpuni(Fucking Berliin). Väga aus raamat! Tegelikult on see jubedamast jubedam ja kuigi on see üks jubedamaid ja mitte väga hästi kirjutatud raamatuid, siis päris mitu korda olen ma pühkinud põselt pisaraid. Võibolla tajun asja tõsidust. Kui lihtne on kogu oma hea elu kaotada ja tunda end kusagil suures mustas augus, ihuüksi ja abikätt pole ka oodata! Mul on kergelt negatiivse alatooniga jutt...mitte ainult täna, vaid ka eile ja üleeile oli sama. Aga ma nüüd jooksen! Aidaaa....