Kas ma olen hull?

Korraks veel meenutan muinasjutulisi aegu, mil lootus alles lipuna me peade kohal lehvis ja me uskusime sellistesse põlastusväärsetesse asjadesse nagu inimlikkus, õiglus, sallivus. Ja me uskusime ka....(Remarque)

Kirjutan siia ühe luuletuse....

Kogu oma elu võin ma kriipsutada maha
kõike on seal olnud,
õelust, süütust, kurbust,
kes ma olen olnud, enam - mitte et ei taha -
olla ma ei saa. Mu soontest lekib hullust.
Meeleheidet kannan
kui pilve ümber ihu,
ma vaid kestan,
elamast
ju olen ammu lakanud.
Püüan kesta moel, mis hoiaks
minu juures sinu,
kas sa suudled kirstukaant,
päeval, kui mu matad?


...
Ma ei taha hakata oma elu kurvematest sündmustest rääkima, kuid vahel tundub, et nendel ei ole otsa ega äärt. Asi ei olegi niivõrd minu armsamas. Tema on tore, tark ja lõbus. Mind ajab viimasel ajal vihale see kui tüüpiline Eesti naine ma olen ja ma ei kannata seda silmaotsaski. Tahan olla erinev, tahan olla lõbus. Tahan, et minu tujudest ei tekiks mõttetuid probleeme. Aga kui ma tahan tunda end maailma õnnelikuma naisena, peaks mehed selle nimel pingutama. Tahan tunda, et mina olen ainus ja õige. Tahan, et ainult minule tehakse ilusaid komplimente ja et minu mehel on üksnes silmi ainult minu jaoks. Kas vastab tõele, et võitja on see, kelle juurde mees õhtul koju tuleb? Naine on võitnud selle, et mees tuleb koju diivanile pikumata, telerit vaatama, raamatut lugema, aga kuhu jääb seltskond? ühised tegemised? teater? kino? spa? reisid? Miks ma olen inimesega koos, kui ma ei tunne end temaga printsessina? Aga ma ju tahan olla printsesss? Tema ainuke UNISTUSTE PRINTSESS!